Lehekülje Bitt lähteteksti vaatamine

==Ladustamine==
Kõige varasemates mitteelektroonilistes andmetöötlusseadmetes, nagu Jacquardi kangastelgede või Babbage'i analüütilise mootori puhul, salvestati bit sageli mehaanilise hoova või hammasratta asendina või paberkaardi või -lindi konkreetses punktis oleva augu olemasolu või puudumise kujul. Esimesed elektrilised diskreetse loogika seadmed (näiteks liftide ja valgusfooride juhtimisahelad, telefonilülitid ja Konrad Zuse arvuti) kujutasid bite elektriliste releede olekuna, mis võisid olla kas "avatud" või "suletud". Kui releed asendati 1940. aastatest alates vaakumtorudega, katsetasid arvutite ehitajad mitmesuguseid salvestusmeetodeid, näiteks elavhõbedast viivitusliinil kulgevaid rõhuimpulsse, katoodkiiretoru sisepinnale salvestatud laenguid või fotolithograafiliste meetoditega klaaskettale trükitud läbipaistmatuid laike.

1950. ja 1960. aastatel asendasid need meetodid suures osas magnetilised salvestusseadmed, nagu magnetkärgmälu, magnetlindid, trumlid ja kettad, kus biti kujutas endast ferromagnetilise kile teatava ala magnetiseerimise polaarsust või polaarsuse muutumist ühest suunast teise. Sama põhimõtet kasutati hiljem 1980. aastatel välja töötatud magnetmullmälus, mida leidub siiani mitmesugustes magnetribaga esemetes, näiteks metroopiletites ja mõnes krediitkaardis.