Lehekülje Internet lähteteksti vaatamine

== DHCP ==
[[Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll|DHCP]] (ingl ''Dynamic Host Control Protocol'') ehk dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll on andmevahetuse protokoll, mis võimaldab DHCP-serveritel anda välja teatud ajaks dünaamilisi IP-aadresse. IP-aadresse on kahte sorti, on dünaamilised ja staatilised. Staatilised on need, mis ei muutu kunagi. Dünaamilised muutuvad teatud aja tagant. DHCP on ülimalt kasulik suurte võrkude puhul, aga ka kasulik väiksemate puhul. Näiteks kui sul on kohvikus Wi-Fi ja seda kohvikut külastab päevas 1000 inimest, siis ei ole varsti enam ühtki unikaalset IP-aadressi järel. Ja siis tekib üks paras segadus, kui mitu arvutit üritavad kasutada sama IP-aadressi. Osa pakette läheb ühte arvutisse ja osa teise ning mitte kumbki ei saa infot kätte. Poolikute pakettidega pole midagi peale hakata, kuna ülejäänud informatsioon on puudu. Samas need inimesed vahetuvad pidevalt ja kui oleks võimalus, et kui keegi lahkub ja järgmine tuleb ning tema saaks sama IP-aadressi, mis lahkuval inimesel oli, siis ei tekiks probleemi. Ja seda just DHCP võimaldabki. Teiseks ülimalt suureks boonuseks on lihtsus, DHCP teeb elu lihtsamaks. Kui keegi tahaks ükskõik kust internetti pääseda, siis igaüks peaks käsitsi sisestama nii IP-aadressi, subnet maski (alamvõrgu aadressi), DNS-serverite aadressid ja ka default lüüs, et saada internetiga ühendus. Mis need on sinna veel jõuame. DHCP puhul on üks vajalik mõiste nimega lease time, see näitabki kui kaua tohib üks seade hoida kindlat IP-aadressi enda käes. Pärast 50% lease time aega küsib arvuti või mis iganes seade DHCP-serveri käest, kas ta võib seda IP-aadressi edasi hoida. Näiteks kui Lease time on 1 päev, siis 12 tunni pärast küsib arvuti kas ta võib IP-aadressi alles hoida. Niimoodi arvuti või mis iganes seade annab teada, et ta on veel olemas. Kui ühendust ei toimu, siis server teab, et kui ühendust ei ole olnud, siis pärast lease time lõppu võib IP-aadressi vabaks jälle lasta. Samas kui DHCP-server ära kaob ehk arvuti ei saa ühendust, siis ta hoiab IP-aadressi ja küsib jälle 50% pärast uuesti. Ehk kui lease time oli 1 päev, siis esimest korda küsib 12 tunni pärast ja järgmisel korral 6 tunni pärast jne. Kui lõpuks jõuab niimoodi nulli, siis sõltub juba seadmest ,kas ta hoiab seda IP-aadresst või mitte. Lease time on võimalik määrata igaühel oma ruuteri seadetest. Siinkohal tuleks veel aru saada, et DHCP võib olla täiesti eraldi server suurtes korporatsioonides, lihtsalt ongi eraldi selleks ülesandeks server püsti pandud. Kodus aga mängib DHCP-serveri rolli ruuter<ref name=":1" /><ref name="GiRU8" /><ref name="2wUrH" />.

Ruuteril on olemas tegelikult kaks IP-aadressi. On olemas väline ja sisemine. Sisemine on tavaliselt aadressiga 192.168.1.1. Ruuteri sisemist IP-aadressi kutsutakse default gateway. See on staatiline IP ehk see ei muutu. Ruuteril on ilmselgelt on olemas ka väline IP-aadress, mis on pääsuks internetti ja see peab ka unikaalne olema<ref name="8VZAI" />. Kuid väline IP ei pruugi olla staatiline, vaid on enamasti koduvõrkudes dünaamiline. Siin tuleb juba mängu ISP (ingl ''Internet service provider'') ehk internetiteenuste pakkuja, eestis võib selleks olla näiteks telia. Staatilised IP-aadressid hoitakse äridele, kes ilmselgelt maksavad ka selle eest. Neile on väga oluline, et nende veebileht või mis iganes teenus internetis asuks samal aadressil. Dünaamilisi on vaja selleks, et maailmas on miljardeid arvuteid ja igaühele ei jätkuks staatilisi IP-aadresse. Lisaks paljud ei kasuta internetti 24/7 ja seega IP-aadress võib muutuda. Selleks, et staatilist IP-aadressi saada tuleb kontakteeruda oma ISP-ga. Tavaliselt dünaamilised IP-aadressid ei muutu tihti, võivad kesta kuid ja isegi aastaid. Kui teed ruuterile restardi üle pika aja siis saad tõenäoliselt uue IP-aadressi. Kohalikus koduvõrgus võid aga oma arvutile või mis iganes seadmele ise määrata staatilise IP-aadressi kui on soovi. Silmas tuleks pidada, et see oleks väljaspool ruuteri pakutavaid IP-aadresseid. Muidu võib kaks seadet lihtsalt juhuslikult sama IP-aadressi saada. Staatilisest IP-aadressist on kasu näiteks koduvõrgus serveri kasutamisel. Aga see on vajalik ka siis, kui tahta üles seada üleinternetilist serverit, mis on muidugi juba keerulisem teema.